Sa suutsid mu tuju alati tõsta, ka siis kui põhjust selleks ei olnud vähimatki.
Sa ei mõistnud hukka, sest olid läbi käinud sama ja veelgi hullema tee.
Sa ei kadunud, kui sind vajasin. Sa olid alati olemas.
Sa olid olemas ka siis, kui sain hakkama uskumatute sigadustega.
Sa olid olemas ka siis, kui olid vihane mu peale.
Sa kuivatasid pisarad, ravisid hingehaavad.
Sa hoidsid, mõistsid, hoolisid.
Sa suutsid korda saata asju, milles isegi mina kindel ei olnud.
Sa ei lasknud kellelgi mulle haiget teha.
Sa kaitsesid.
Sa usaldasid.
Sa võisid näida karm. Võisid näidata, et sul on ükskõik. Käituda üleolevalt. But in the end, you always cared.
Sa ärritusid teinekord kergesti, kuid andestasid samamoodi lihtsalt.
Sa olid see, kelleks ei saa olema mitte keegi teine. Mitte kunagi.
Sa suutsid mind vihastada nii mitmelgi korral, kuid andestasin sulle kiiremini kui oleksin arvanud.
Sul oli oma salapära, mida keegi kuni lõpuni ei taibanud.
Sa olid juht, seltskonnalõvi, hunt.
Sa olid...mu kallis sõber.
Just sinu tugevuste tõttu ei märganud keegi Su nõrkusi, mis lõpuks saatuslikuks said.
Nõrkused, mis Su hävitasid. Järjekordne elamata inimelu on kadunud. Kuhugi kaugusesse, millest maha jäänud lähedased midagi ei tea.
Just see teadmatus on see, mis enim haiget teeb. Mis paneb pead murdma ning küsima vaid üht: ''Miks?''
Päris tõest vastust oma küsimusele me jäämegi otsima, pole ju kedagi kes seda täpselt teaks.
Vähemalt mitte nii täpselt kui seda teadsid Sina.
Ma loodan vaid üht: et seal, kus sa oled nüüd, on sul kergem. Et sul on hea ja muretu.
Küll me kord taas kohtume, tead ju küll kus. Selles viimses kohvikus. Ma tean, et sa ootad meid.
Until we meet again, my friend!
Puhka rahus!
No comments:
Post a Comment