Nullpunkt

Jah, ma kirjutan jälle Sinust. Nii, nagu ma olen teinud juba mitmeid kordi. Kirjutangi iseendale, kirjutan välja kõik need tunded mis sa minus oled tekitanud ja tekitad ka edaspidi.
Meil ei ole olnud alati kõik hästi. On olnud aegu, kus oleme suhelnud vaid korra-kaks nädalas. Olen kõigega leppinud. Tunnistan, et olen ka saanud kurjaks ja öelnud asju, mida ütlema ei peaks ning ehk ka tüüdanud sind rohkem kui asi väärt. Milles on aga point? Selles, et Sina väitsid, et oled minu jaoks olemas. Kus sa siis nüüd oled? Ma olen kuulnud nii palju vabandusi Su suust, et võiksin sellest lausa raamatu kirjutada. ''Ma olen väsinud'', ''tööd on palju ja on kiire'', ''iga päev ei ole alati millestki kirjutada'' jne.

Kujutad sa nüüd ette sellist asja, et KA MINUL on töö. Minul on samuti kiire ja mõni päev on lausa nii igav, et tundub justkui elu oleks ühe koha peale seisma jäänud. Kas ma kurdan? Kas see takistab mind Sinule kirjutamast, üritamast suhelda? Ei. Siiamaani mitte. Ja just sellepärast teebki nii kuradi palju haiget see, kui mina pingutan ja sinul on sõna otseses mõttes pohhui.
Ma ei jõua enam muretseda pidevalt selle pärast, et kas ma olen sulle ikka veel tähtis. Kas sa ikka veel hoolid või on sul keegi teine ja oled vahetanud pooli?

Mina koguaeg üritan, jah saan ka kurjaks kuid ma siiski üritan! Kirjutan, helistan - kuid kõik jääb vastuseta. Nii kiire, et ei suuda tagasi helistada või võtta 1 minut ja vastata mulle, kui niikuinii oled online? Siis mingil hetkel sa jälle tuled, oled olemas ja väidad, et olen sinu kõige kallim inimene. Aga olgem ausad, kas oma kõige kallimale inimesele tehakse nii? Kas käitutakse nii, nagu Sina käitud?

Vahest on tõesti tunne, et ma olen justkui viimane inimene kelle olemasolu tuleb sulle meelde vaid siis, kui on miskit vaja või kui ''aega üle jääb''. Nii need asjad ju siiski ei käi. Vähemalt ei tohiks.
Ma ei viitsi, jaksa ega taha mängida mingit tagaajamismängu, nagu teevad seda 15-aastased. Kui sa tõesti nii väga tahad minuga koos olla ja ''seda suhet hoida'' siis võta end kurat ükskord kokku ja tõesta mulle, et ma olen ka midagi enamat väärt kui sinu ignoreerimine ja tühjad lubadused. Või siis ole mees ja ütle, et siin ongi lõpp. See oleks ka valutum kui päevast-päeva ootamine ning mõtlemine, et ehk olen mina miskit valesti teinud.

Jälle tupikusse...

Selle kuu keskel, 14al kui täpsem olla, saab 7 kuud hetkest mil Sind esimest korda nägin.
Mäletan siiani seda hetke. Ma polnud tükk aega kohanud kedagi kes oleks nii sõbralik ja abivalmis. Imestasin tohutult, et olid nõus ilma pikema jututa tulema meile appi ning seetõttu ka ringi seiklema. Olen siiani sulle selle eest nii tänulik, sest minu jaoks oli see tol hetkel nii tähtis asi mis oli vaja korda ajada.

Hetkel mil Sind esimest korda nägin tundsin kohe, et oled ''minu inimene''. Keegi, kellega saab kergelt ja ilma vaevata suhelda. Ja ma ei eitagi, et meeldisid mulle esimesest hetkest saati. Sinus oli olemas see miski, mis ei jätnud mind kuidagi külmaks. Kuigi olin lubanud iseendale et ei lase pikka aega kedagi endale nii lähedale, suutsid sa ikkagi mu südamesse pugeda. Sa said mulle nii kalliks, et iga päev Sinuta tundus justkui aasta. Hetked, mis saime koos veeta möödusid sekunditena ning lahkumised olid alati minu jaoks kurvad ja pisararohked, on seda siiani kuigi olen neid pisaraid Sinu eest alati varjanud. Mõnda aega ma justkui valetasin iseendale, et mul pole su vastu tõsiseid tundeid. Et võtan asja väga rahulikult ning vaatan kuhu see kõik viib. Siis aga ühel õhtul kui olime klubist tulnud, ütlesin ma sulle need kolm sõna. "Ma armastan sind!" Ma arvasin, et ei ütle seda enam kunagi mitte kellegile kuid näed siis kus lops...
Olles Sinuga koos tundsin end alati nii hästi. Nagu ma ikka sõbrannadele ütlesin: "Temaga olles olen justkui printsess!" Ja ma tõesti tundsingi nii, sest ma teadsin, et olen hoitud ja kaitstud. Ma ei hoolinud hetkekski mitte kellestki ega millestki niivõrd palju kui Sinust! Mul on nii selgelt meeles kui tulid veebruaris minu juurde siis, kui pidin olema kaks päeva järjest 12h tööl. Esimesel päeval ei tundunud tööpäeval lõppu tulevat, sest ootus oli nii suur. Kui kell aga nii palju sai, et aeg lahkuda oli, tundus justkui aeg oleks möödunud linnutiivul. Sa tulid mulle järgi, rääkides veel, et meil on koju väga kiire. Ma ei saanud loomulikult midagi aru, mõtlesin vaid, et oled hulluks läinud. Kiirustasime siis koju, jooksuga treppidest üles. Käskisid kohe kööki minna, kus ootasid roosid ja väike kingitus. Külmkapis aga šampa ja kõige romantilisem õhtusöök üldse - McDonaldsi burksid! Mul oli nii naljakas, samas aga hea tunne, sest olid minu nimel pingutanud. Ma pole kunagi hoolinud materiaalsetest väärtustest kuna minu jaoks on olnud 100% tähtsam teadmine, et olen Sinu jaoks tähtis, Teadmine, et sa hoolid ja oled minu jaoks olemas. Isegi neil hetkedel, kui me kell 3 öösel voodis telekat vaatasime, naersime inimeste üle ja sõime rämpsu, tundsin end ikka nagu kõige õnnelikum naine! Sain ma ju olla koos Sinuga ja naerda ja tunda end vabalt, muud polnud õnneks vajagi. Ja kuigi me ka vaidlesime palju, ei muutnud see hetkekski mu tundeid Sinu vastu. Kõik halvasti ütlemised, teinekord haiget tegemised - ikkagi leppisime, andsime andeks. Õhtu lõpuks, kui sain uinuda jälle Sinu kaisus, ei lugenud enam miski muu, sest ma olin Sinu printsess. Hoitud, kaitstud, armastatud.
Mis aga läks valesti? Eelneva jutu põhjal tundub, et kõik on olnud hästi. Poleks nagu millegi üle kurta. Kuskilt maalt läks aga midagi nihu. Vestlused jäid lühemaks, oli ka kordi kus me ei rääkinud päevi. Mis juhtus? Kas minust ei piisanud? Kas ma ei olnud piisavalt hea? Mida ma valesti tegin?
Need küsimused keerlevad mu peas nüüd koguaeg, Tekitad inimeses tunded ja siis järsult kaod, kuna sul on kiire ja palju tööd? Olgu, mõistsin kõike. Ütlesin sulle, et saan Sinust aru ja ootan., Teinekord ootasin lausa päevi, aga ma ei kurtnud. Sest ma ju armastasin sind. Ma pidin sellega leppima, et sul polnud minu jaoks nii palju aega kui varem.
Ühel hetkel aga sain teada, et aeg, mis varem kulutasid minu peale, kuulus nüüd hoopis kellegile teisele. Kellegile, kes ilmselgelt oli tähtsam kui mina. Kellega peeti maha mitmetunnised kõned ja räägiti kõigest. Mina aga ikka ootasin, et Sa kirjutaks... kasvõi ühe rea.
Sa väitsid, et olen Sinu jaoks kõige tähtsam. Ainult Sinu! - nagu sa ütlesid mitmeid kordi. Ja ma noogutasin, naeratasin veel selle mõtte üle ja kallistasin sind, endal tunne nagu oleks jälle 15 sest liblikad olid kõhus.
Miks siis läks kõik nii? Miks Sa ühel hommikul ärgates otsustasid, et ma ei olegi sulle enam nii kallis? Ei olegi enam nii tähtis? Olen väärt vaid seda, et teha mulle haiget? Miks?
Ja oma küsimustele vastuste saamise asemel Sa vaid väldid seda teemat ja mind. Tüüpiline.
Olen ikka veel "Ainult Sinu?" Bullshit! 

Üks Sinu Kõikidest

Untitled

Ma ei oska enam midagi öelda ega kirja panna. Viimaste päevadega veendun aina enam, et see mis meie vahel on, on katki. Ma näen ja tunnen iga päevaga, et ma olen justkui tühi koht Su jaoks.. Ma saan aru, kõigil on kiire aga kuidas mina siis aega leian? Ja kas ma tõesti ootan liiga palju, kui loodan su toetusele hetkedel mil mul on raske ja valus? Kuid ma võingi ootama jääda, sest sul on ju kiire ja ma pean mõistma kõike. Keegi võiks aga lõpuks ju mõista ka mind... :/
Vastik ja nõme tunne on, kui sa ootad tähelepanu kelleltki nii tähtsalt, kuid ilmselt jagab ta seda kellegile, kes on sinust tähtsam...

Positive vibes!

Oh, ma pole päris pikalt jälle kirjutanud.. Kool ja töö võtavad oma aja ning vaevu jääb aega selleks, et millegi muuga tegeleda. Hoolimata sellest kõigest, mis viimase paari kuu jooksul on toimunud, on mul miskipärast niiiiiiiii hea tuju. Pole väga pikka aega olnud nii õnnelik. Kõik tundub hetkel olevat paigas. On küll raske jagada end mitme asja vahel, kuid ma tean, et see on see mida ma tahan ja suudan. Ma saan hakkama! Lisaks kõigele sellele veendun ma iga päevaga aina enam, et ma olen suutnud end ümbritseda niiiiiiii heade inimestega. Inimestega, kelle peale ma saan kindel olla, kellele ma saan kõigest rääkida kartmata, et nad seda minu vastu kasutavad või mind ei mõista. Mul on ausalt niivõrd imelised sõbrad, et kipun isegi mõtlema millega ma nad ära olen teeninud? Tundub, et järelikult olen midagi oma elus ikka väga hästi teinud. Ma tean, et mul on olemas inimesed kellele võin alati helistada-kirjutada, kes on minuga kui mul on mõni mure ja aitavad mind vajadusel hädast välja. Ma võin neile rääkida kõigest ja hoolimata sellest, kui ma olen tujukas ja pahur, on nad olemas. See kõik jätabki tunde, et sa oled hoitud ja armastatud. See tunne, see on miski mida ei saa asendada. Ja ma ausalt üritan olla pooltki nii hea inimene, kui on nemad. Sest nemad ongi need, tänu kellele ma usun jätkuvalt, et inimesed ongi nii ilusad ja head!
Ühesõnaga, elu on ilus ja mul on kõige-kõige paremad sõbrad! Jätke negatiivsus hetkeks kõrvale ja mõistate, et igas päevas on veidi päikest! :)

Hello from the other side...

Viimased päevad on olnud niivõrd kurbust täis. Kõik halb mis on, tuleb korraga. Tunded on segased kuigi tahaks mõista teisi ja et ka mind mõistetaks. Eile õhtul ütles mu töökaaslane, et ta pole tükk aega näinud nii positiivset inimest nagu mina. Vaatasin talle segaduses näoga otsa, sest enda arust ma küll eriti positiivne pole. Kuid see selleks, hea, kui olen suutnud endast sellise mulje jätta. Olles aus, ma vähemalt üritan oma emotsioone vaos hoida, eriti kui tegu on asjadega mis mulle haiget teevad. Kuigi ma eriti viimasel ajal pole sellega toime tulnud, sest mu pettumuse/kurbuse osaks on langenud nii mõni..Siinkohal minu siirad vabandused. Lihtsalt, hetkel ei tundu elu just kõige roosilisem. Seetõttu tundubki vahel, et väikseim asi võib nii närvi ajada ja kurvaks teha.
Ehk on asi sügismasenduses? Kool ja töö võtavad suurema osa mu ajast ning vabadel hetkel ma tahaks vaid magada (mida ma enamasti ka teen, sest 14 tundi und pole minu jaoks probleem). Lisaks kõik muud probleemid, mis mu maailma aina otsast peale segamini pööravad. Ma lihtsalt ei jaksa. Ei viitsi pingutada. Sest kelle jaoks? Jah, iseenda ja oma tuleviku nimel, kuid vahel tundub, et kõigest sellest jääb väheseks. On tunne, et sinu pingutusi ei hinnata. Justkui poleks kedagi kes oleks toeks. Kuigi, tegelikult ju on. Mul on maailma parimad sõbrad ja sõbrannad, kellele ma tean, et saan alati toetuda. Inimesed, kes on minu jaoks olemas nii heas kui halvas. Ma olen üritanud kõik negatiivse oma elust eemaldada ning ümbritseda end heade inimestega (mis mul ka õnnestunud on), kuid siiski..Vahel lihtsalt on tunne, et saadaks kõik kuu peale ja tõmbaks uttu. Võtaks aega iseendale. Samas jällegi ei taha olla üksi. Tundub kummalisena, eks? Olen aastatega aru saanud, et selline ma olengi. Juba väikesest saati. Kui tulid külalised, olin alguses väga seltskondlik ja tahtsin kõigest osa saada kuid paari tunni möödudes leidis ema mu minu toast, kuhu ma olin peitunud selleks, et lihtsalt olla veidi omaette. Ehk tõesti väikeste laste asi, kuid usun millegipärast, et see on miski mis on minule omane. Mitte et ma nüüd alati külaliste saabudes oma tuppa tõmbuksin, ei. Ma lihtsalt tahan olla omaette. Samas soovin, et siiski tuleks keegi ja hooliks. Selle kohta üks isik ütles, et naised ei tea kunagi mida nad tahavad ja mina olevat ka täpselt selline. Eelneva jutu põhjal selgub, et vist olengi. Ja selle teadmatusega olen ma suutnud nii paljusid eemale tõugata. Mõni siiski mingi hetk hiljem veel proovib, üritab mõista ja anda teada, et on siiski olemas ka hoolimata minu kangekaelsusest kõik eemale lükata. Mõni aga ei proovi, annab alla. Ja just neid, kes annavad alla, igatsen ma enim. Miks? Sest nende puhul jääb selline tunne, et ma olengi nii halb inimene, et ise jonnin ja pärast nutan, et inimesed loobuvad. Kuigi tegelikult ju nii ei ole. Minu viga ongi see, et kui keegi küsib põhjuseid sulgun ma endasse, ei vasta ning siis olen pahur, et mind ei mõisteta. Segane jutt, ma tean.

Loodan lihtsalt, et kui keegi seda loeb, ning tunneb minu jutus ära kas iseenda või kellegi, kellest ta hoolib, siis et ta ei annaks alla. Sest ise allaandmisest hullem on vaid see, kui keegi kellest hoolid loobub hoolimast sinust. Eriti veel kui sa tead, et sellise teo ainsaks põhjuseks oled SINA ise...

                                                      Lugu, mis teeb hingele pai...

Kurbus mu sees...

Sa olid esimene inimene mu elus, kellega tundsin end nii vabalt. 
Sa suutsid mu tuju alati tõsta, ka siis kui põhjust selleks ei olnud vähimatki.
Sa ei mõistnud hukka, sest olid läbi käinud sama ja veelgi hullema tee. 
Sa ei kadunud, kui sind vajasin. Sa olid alati olemas. 
Sa olid olemas ka siis, kui sain hakkama uskumatute sigadustega. 
Sa olid olemas ka siis, kui olid vihane mu peale. 
Sa kuivatasid pisarad, ravisid hingehaavad. 
Sa hoidsid, mõistsid, hoolisid. 
Sa suutsid korda saata asju, milles isegi mina kindel ei olnud. 
Sa ei lasknud kellelgi mulle haiget teha. 
Sa kaitsesid. 
Sa usaldasid. 
Sa võisid näida karm. Võisid näidata, et sul on ükskõik. Käituda üleolevalt. But in the end, you always cared. 
Sa ärritusid teinekord kergesti, kuid andestasid samamoodi lihtsalt. 
Sa olid see, kelleks ei saa olema mitte keegi teine. Mitte kunagi.  
Sa suutsid mind vihastada nii mitmelgi korral, kuid andestasin sulle kiiremini kui oleksin arvanud. 
Sul oli oma salapära, mida keegi kuni lõpuni ei taibanud. 
Sa olid juht, seltskonnalõvi, hunt.
Sa olid...mu kallis sõber. 

Just sinu tugevuste tõttu ei märganud keegi Su nõrkusi, mis lõpuks saatuslikuks said. 
Nõrkused, mis Su hävitasid. Järjekordne elamata inimelu on kadunud. Kuhugi kaugusesse, millest maha jäänud lähedased midagi ei tea. 
Just see teadmatus on see, mis enim haiget teeb. Mis paneb pead murdma ning küsima vaid üht: ''Miks?'' 
Päris tõest vastust oma küsimusele me jäämegi otsima, pole ju kedagi kes seda täpselt teaks. 
Vähemalt mitte nii täpselt kui seda teadsid Sina. 
Ma loodan vaid üht: et seal, kus sa oled nüüd, on sul kergem. Et sul on hea ja muretu. 
Küll me kord taas kohtume, tead ju küll kus. Selles viimses kohvikus. Ma tean, et sa ootad meid. 

Until we meet again, my friend! 
Puhka rahus!