Ma ei oska enam midagi öelda ega kirja panna. Viimaste päevadega veendun aina enam, et see mis meie vahel on, on katki. Ma näen ja tunnen iga päevaga, et ma olen justkui tühi koht Su jaoks.. Ma saan aru, kõigil on kiire aga kuidas mina siis aega leian? Ja kas ma tõesti ootan liiga palju, kui loodan su toetusele hetkedel mil mul on raske ja valus? Kuid ma võingi ootama jääda, sest sul on ju kiire ja ma pean mõistma kõike. Keegi võiks aga lõpuks ju mõista ka mind... :/
Vastik ja nõme tunne on, kui sa ootad tähelepanu kelleltki nii tähtsalt, kuid ilmselt jagab ta seda kellegile, kes on sinust tähtsam...
