Mäletan siiani seda hetke. Ma polnud tükk aega kohanud kedagi kes oleks nii sõbralik ja abivalmis. Imestasin tohutult, et olid nõus ilma pikema jututa tulema meile appi ning seetõttu ka ringi seiklema. Olen siiani sulle selle eest nii tänulik, sest minu jaoks oli see tol hetkel nii tähtis asi mis oli vaja korda ajada.
Hetkel mil Sind esimest korda nägin tundsin kohe, et oled ''minu inimene''. Keegi, kellega saab kergelt ja ilma vaevata suhelda. Ja ma ei eitagi, et meeldisid mulle esimesest hetkest saati. Sinus oli olemas see miski, mis ei jätnud mind kuidagi külmaks. Kuigi olin lubanud iseendale et ei lase pikka aega kedagi endale nii lähedale, suutsid sa ikkagi mu südamesse pugeda. Sa said mulle nii kalliks, et iga päev Sinuta tundus justkui aasta. Hetked, mis saime koos veeta möödusid sekunditena ning lahkumised olid alati minu jaoks kurvad ja pisararohked, on seda siiani kuigi olen neid pisaraid Sinu eest alati varjanud. Mõnda aega ma justkui valetasin iseendale, et mul pole su vastu tõsiseid tundeid. Et võtan asja väga rahulikult ning vaatan kuhu see kõik viib. Siis aga ühel õhtul kui olime klubist tulnud, ütlesin ma sulle need kolm sõna. "Ma armastan sind!" Ma arvasin, et ei ütle seda enam kunagi mitte kellegile kuid näed siis kus lops...
Olles Sinuga koos tundsin end alati nii hästi. Nagu ma ikka sõbrannadele ütlesin: "Temaga olles olen justkui printsess!" Ja ma tõesti tundsingi nii, sest ma teadsin, et olen hoitud ja kaitstud. Ma ei hoolinud hetkekski mitte kellestki ega millestki niivõrd palju kui Sinust! Mul on nii selgelt meeles kui tulid veebruaris minu juurde siis, kui pidin olema kaks päeva järjest 12h tööl. Esimesel päeval ei tundunud tööpäeval lõppu tulevat, sest ootus oli nii suur. Kui kell aga nii palju sai, et aeg lahkuda oli, tundus justkui aeg oleks möödunud linnutiivul. Sa tulid mulle järgi, rääkides veel, et meil on koju väga kiire. Ma ei saanud loomulikult midagi aru, mõtlesin vaid, et oled hulluks läinud. Kiirustasime siis koju, jooksuga treppidest üles. Käskisid kohe kööki minna, kus ootasid roosid ja väike kingitus. Külmkapis aga šampa ja kõige romantilisem õhtusöök üldse - McDonaldsi burksid! Mul oli nii naljakas, samas aga hea tunne, sest olid minu nimel pingutanud. Ma pole kunagi hoolinud materiaalsetest väärtustest kuna minu jaoks on olnud 100% tähtsam teadmine, et olen Sinu jaoks tähtis, Teadmine, et sa hoolid ja oled minu jaoks olemas. Isegi neil hetkedel, kui me kell 3 öösel voodis telekat vaatasime, naersime inimeste üle ja sõime rämpsu, tundsin end ikka nagu kõige õnnelikum naine! Sain ma ju olla koos Sinuga ja naerda ja tunda end vabalt, muud polnud õnneks vajagi. Ja kuigi me ka vaidlesime palju, ei muutnud see hetkekski mu tundeid Sinu vastu. Kõik halvasti ütlemised, teinekord haiget tegemised - ikkagi leppisime, andsime andeks. Õhtu lõpuks, kui sain uinuda jälle Sinu kaisus, ei lugenud enam miski muu, sest ma olin Sinu printsess. Hoitud, kaitstud, armastatud.
Mis aga läks valesti? Eelneva jutu põhjal tundub, et kõik on olnud hästi. Poleks nagu millegi üle kurta. Kuskilt maalt läks aga midagi nihu. Vestlused jäid lühemaks, oli ka kordi kus me ei rääkinud päevi. Mis juhtus? Kas minust ei piisanud? Kas ma ei olnud piisavalt hea? Mida ma valesti tegin?
Need küsimused keerlevad mu peas nüüd koguaeg, Tekitad inimeses tunded ja siis järsult kaod, kuna sul on kiire ja palju tööd? Olgu, mõistsin kõike. Ütlesin sulle, et saan Sinust aru ja ootan., Teinekord ootasin lausa päevi, aga ma ei kurtnud. Sest ma ju armastasin sind. Ma pidin sellega leppima, et sul polnud minu jaoks nii palju aega kui varem.
Ühel hetkel aga sain teada, et aeg, mis varem kulutasid minu peale, kuulus nüüd hoopis kellegile teisele. Kellegile, kes ilmselgelt oli tähtsam kui mina. Kellega peeti maha mitmetunnised kõned ja räägiti kõigest. Mina aga ikka ootasin, et Sa kirjutaks... kasvõi ühe rea.
Sa väitsid, et olen Sinu jaoks kõige tähtsam. Ainult Sinu! - nagu sa ütlesid mitmeid kordi. Ja ma noogutasin, naeratasin veel selle mõtte üle ja kallistasin sind, endal tunne nagu oleks jälle 15 sest liblikad olid kõhus.
Miks siis läks kõik nii? Miks Sa ühel hommikul ärgates otsustasid, et ma ei olegi sulle enam nii kallis? Ei olegi enam nii tähtis? Olen väärt vaid seda, et teha mulle haiget? Miks?
Ja oma küsimustele vastuste saamise asemel Sa vaid väldid seda teemat ja mind. Tüüpiline.
Olen ikka veel "Ainult Sinu?" Bullshit!
Üks Sinu Kõikidest
