Jah, ma kirjutan jälle Sinust. Nii, nagu ma olen teinud juba mitmeid kordi. Kirjutangi iseendale, kirjutan välja kõik need tunded mis sa minus oled tekitanud ja tekitad ka edaspidi.
Meil ei ole olnud alati kõik hästi. On olnud aegu, kus oleme suhelnud vaid korra-kaks nädalas. Olen kõigega leppinud. Tunnistan, et olen ka saanud kurjaks ja öelnud asju, mida ütlema ei peaks ning ehk ka tüüdanud sind rohkem kui asi väärt. Milles on aga point? Selles, et Sina väitsid, et oled minu jaoks olemas. Kus sa siis nüüd oled? Ma olen kuulnud nii palju vabandusi Su suust, et võiksin sellest lausa raamatu kirjutada. ''Ma olen väsinud'', ''tööd on palju ja on kiire'', ''iga päev ei ole alati millestki kirjutada'' jne.
Kujutad sa nüüd ette sellist asja, et KA MINUL on töö. Minul on samuti kiire ja mõni päev on lausa nii igav, et tundub justkui elu oleks ühe koha peale seisma jäänud. Kas ma kurdan? Kas see takistab mind Sinule kirjutamast, üritamast suhelda? Ei. Siiamaani mitte. Ja just sellepärast teebki nii kuradi palju haiget see, kui mina pingutan ja sinul on sõna otseses mõttes pohhui.
Ma ei jõua enam muretseda pidevalt selle pärast, et kas ma olen sulle ikka veel tähtis. Kas sa ikka veel hoolid või on sul keegi teine ja oled vahetanud pooli?
Mina koguaeg üritan, jah saan ka kurjaks kuid ma siiski üritan! Kirjutan, helistan - kuid kõik jääb vastuseta. Nii kiire, et ei suuda tagasi helistada või võtta 1 minut ja vastata mulle, kui niikuinii oled online? Siis mingil hetkel sa jälle tuled, oled olemas ja väidad, et olen sinu kõige kallim inimene. Aga olgem ausad, kas oma kõige kallimale inimesele tehakse nii? Kas käitutakse nii, nagu Sina käitud?
Vahest on tõesti tunne, et ma olen justkui viimane inimene kelle olemasolu tuleb sulle meelde vaid siis, kui on miskit vaja või kui ''aega üle jääb''. Nii need asjad ju siiski ei käi. Vähemalt ei tohiks.
Ma ei viitsi, jaksa ega taha mängida mingit tagaajamismängu, nagu teevad seda 15-aastased. Kui sa tõesti nii väga tahad minuga koos olla ja ''seda suhet hoida'' siis võta end kurat ükskord kokku ja tõesta mulle, et ma olen ka midagi enamat väärt kui sinu ignoreerimine ja tühjad lubadused. Või siis ole mees ja ütle, et siin ongi lõpp. See oleks ka valutum kui päevast-päeva ootamine ning mõtlemine, et ehk olen mina miskit valesti teinud.
