Jah, ma kirjutan jälle Sinust. Nii, nagu ma olen teinud juba mitmeid kordi. Kirjutangi iseendale, kirjutan välja kõik need tunded mis sa minus oled tekitanud ja tekitad ka edaspidi.
Meil ei ole olnud alati kõik hästi. On olnud aegu, kus oleme suhelnud vaid korra-kaks nädalas. Olen kõigega leppinud. Tunnistan, et olen ka saanud kurjaks ja öelnud asju, mida ütlema ei peaks ning ehk ka tüüdanud sind rohkem kui asi väärt. Milles on aga point? Selles, et Sina väitsid, et oled minu jaoks olemas. Kus sa siis nüüd oled? Ma olen kuulnud nii palju vabandusi Su suust, et võiksin sellest lausa raamatu kirjutada. ''Ma olen väsinud'', ''tööd on palju ja on kiire'', ''iga päev ei ole alati millestki kirjutada'' jne.
Kujutad sa nüüd ette sellist asja, et KA MINUL on töö. Minul on samuti kiire ja mõni päev on lausa nii igav, et tundub justkui elu oleks ühe koha peale seisma jäänud. Kas ma kurdan? Kas see takistab mind Sinule kirjutamast, üritamast suhelda? Ei. Siiamaani mitte. Ja just sellepärast teebki nii kuradi palju haiget see, kui mina pingutan ja sinul on sõna otseses mõttes pohhui.
Ma ei jõua enam muretseda pidevalt selle pärast, et kas ma olen sulle ikka veel tähtis. Kas sa ikka veel hoolid või on sul keegi teine ja oled vahetanud pooli?
Mina koguaeg üritan, jah saan ka kurjaks kuid ma siiski üritan! Kirjutan, helistan - kuid kõik jääb vastuseta. Nii kiire, et ei suuda tagasi helistada või võtta 1 minut ja vastata mulle, kui niikuinii oled online? Siis mingil hetkel sa jälle tuled, oled olemas ja väidad, et olen sinu kõige kallim inimene. Aga olgem ausad, kas oma kõige kallimale inimesele tehakse nii? Kas käitutakse nii, nagu Sina käitud?
Vahest on tõesti tunne, et ma olen justkui viimane inimene kelle olemasolu tuleb sulle meelde vaid siis, kui on miskit vaja või kui ''aega üle jääb''. Nii need asjad ju siiski ei käi. Vähemalt ei tohiks.
Ma ei viitsi, jaksa ega taha mängida mingit tagaajamismängu, nagu teevad seda 15-aastased. Kui sa tõesti nii väga tahad minuga koos olla ja ''seda suhet hoida'' siis võta end kurat ükskord kokku ja tõesta mulle, et ma olen ka midagi enamat väärt kui sinu ignoreerimine ja tühjad lubadused. Või siis ole mees ja ütle, et siin ongi lõpp. See oleks ka valutum kui päevast-päeva ootamine ning mõtlemine, et ehk olen mina miskit valesti teinud.
Sunday, October 2, 2016
Thursday, June 30, 2016
Jälle tupikusse...
Selle kuu keskel, 14al kui täpsem olla, saab 7 kuud hetkest mil Sind esimest korda nägin.
Mäletan siiani seda hetke. Ma polnud tükk aega kohanud kedagi kes oleks nii sõbralik ja abivalmis. Imestasin tohutult, et olid nõus ilma pikema jututa tulema meile appi ning seetõttu ka ringi seiklema. Olen siiani sulle selle eest nii tänulik, sest minu jaoks oli see tol hetkel nii tähtis asi mis oli vaja korda ajada.
Hetkel mil Sind esimest korda nägin tundsin kohe, et oled ''minu inimene''. Keegi, kellega saab kergelt ja ilma vaevata suhelda. Ja ma ei eitagi, et meeldisid mulle esimesest hetkest saati. Sinus oli olemas see miski, mis ei jätnud mind kuidagi külmaks. Kuigi olin lubanud iseendale et ei lase pikka aega kedagi endale nii lähedale, suutsid sa ikkagi mu südamesse pugeda. Sa said mulle nii kalliks, et iga päev Sinuta tundus justkui aasta. Hetked, mis saime koos veeta möödusid sekunditena ning lahkumised olid alati minu jaoks kurvad ja pisararohked, on seda siiani kuigi olen neid pisaraid Sinu eest alati varjanud. Mõnda aega ma justkui valetasin iseendale, et mul pole su vastu tõsiseid tundeid. Et võtan asja väga rahulikult ning vaatan kuhu see kõik viib. Siis aga ühel õhtul kui olime klubist tulnud, ütlesin ma sulle need kolm sõna. "Ma armastan sind!" Ma arvasin, et ei ütle seda enam kunagi mitte kellegile kuid näed siis kus lops...
Olles Sinuga koos tundsin end alati nii hästi. Nagu ma ikka sõbrannadele ütlesin: "Temaga olles olen justkui printsess!" Ja ma tõesti tundsingi nii, sest ma teadsin, et olen hoitud ja kaitstud. Ma ei hoolinud hetkekski mitte kellestki ega millestki niivõrd palju kui Sinust! Mul on nii selgelt meeles kui tulid veebruaris minu juurde siis, kui pidin olema kaks päeva järjest 12h tööl. Esimesel päeval ei tundunud tööpäeval lõppu tulevat, sest ootus oli nii suur. Kui kell aga nii palju sai, et aeg lahkuda oli, tundus justkui aeg oleks möödunud linnutiivul. Sa tulid mulle järgi, rääkides veel, et meil on koju väga kiire. Ma ei saanud loomulikult midagi aru, mõtlesin vaid, et oled hulluks läinud. Kiirustasime siis koju, jooksuga treppidest üles. Käskisid kohe kööki minna, kus ootasid roosid ja väike kingitus. Külmkapis aga šampa ja kõige romantilisem õhtusöök üldse - McDonaldsi burksid! Mul oli nii naljakas, samas aga hea tunne, sest olid minu nimel pingutanud. Ma pole kunagi hoolinud materiaalsetest väärtustest kuna minu jaoks on olnud 100% tähtsam teadmine, et olen Sinu jaoks tähtis, Teadmine, et sa hoolid ja oled minu jaoks olemas. Isegi neil hetkedel, kui me kell 3 öösel voodis telekat vaatasime, naersime inimeste üle ja sõime rämpsu, tundsin end ikka nagu kõige õnnelikum naine! Sain ma ju olla koos Sinuga ja naerda ja tunda end vabalt, muud polnud õnneks vajagi. Ja kuigi me ka vaidlesime palju, ei muutnud see hetkekski mu tundeid Sinu vastu. Kõik halvasti ütlemised, teinekord haiget tegemised - ikkagi leppisime, andsime andeks. Õhtu lõpuks, kui sain uinuda jälle Sinu kaisus, ei lugenud enam miski muu, sest ma olin Sinu printsess. Hoitud, kaitstud, armastatud.
Mis aga läks valesti? Eelneva jutu põhjal tundub, et kõik on olnud hästi. Poleks nagu millegi üle kurta. Kuskilt maalt läks aga midagi nihu. Vestlused jäid lühemaks, oli ka kordi kus me ei rääkinud päevi. Mis juhtus? Kas minust ei piisanud? Kas ma ei olnud piisavalt hea? Mida ma valesti tegin?
Need küsimused keerlevad mu peas nüüd koguaeg, Tekitad inimeses tunded ja siis järsult kaod, kuna sul on kiire ja palju tööd? Olgu, mõistsin kõike. Ütlesin sulle, et saan Sinust aru ja ootan., Teinekord ootasin lausa päevi, aga ma ei kurtnud. Sest ma ju armastasin sind. Ma pidin sellega leppima, et sul polnud minu jaoks nii palju aega kui varem.
Ühel hetkel aga sain teada, et aeg, mis varem kulutasid minu peale, kuulus nüüd hoopis kellegile teisele. Kellegile, kes ilmselgelt oli tähtsam kui mina. Kellega peeti maha mitmetunnised kõned ja räägiti kõigest. Mina aga ikka ootasin, et Sa kirjutaks... kasvõi ühe rea.
Sa väitsid, et olen Sinu jaoks kõige tähtsam. Ainult Sinu! - nagu sa ütlesid mitmeid kordi. Ja ma noogutasin, naeratasin veel selle mõtte üle ja kallistasin sind, endal tunne nagu oleks jälle 15 sest liblikad olid kõhus.
Miks siis läks kõik nii? Miks Sa ühel hommikul ärgates otsustasid, et ma ei olegi sulle enam nii kallis? Ei olegi enam nii tähtis? Olen väärt vaid seda, et teha mulle haiget? Miks?
Ja oma küsimustele vastuste saamise asemel Sa vaid väldid seda teemat ja mind. Tüüpiline.
Olen ikka veel "Ainult Sinu?" Bullshit!
Üks Sinu Kõikidest
Mäletan siiani seda hetke. Ma polnud tükk aega kohanud kedagi kes oleks nii sõbralik ja abivalmis. Imestasin tohutult, et olid nõus ilma pikema jututa tulema meile appi ning seetõttu ka ringi seiklema. Olen siiani sulle selle eest nii tänulik, sest minu jaoks oli see tol hetkel nii tähtis asi mis oli vaja korda ajada.
Hetkel mil Sind esimest korda nägin tundsin kohe, et oled ''minu inimene''. Keegi, kellega saab kergelt ja ilma vaevata suhelda. Ja ma ei eitagi, et meeldisid mulle esimesest hetkest saati. Sinus oli olemas see miski, mis ei jätnud mind kuidagi külmaks. Kuigi olin lubanud iseendale et ei lase pikka aega kedagi endale nii lähedale, suutsid sa ikkagi mu südamesse pugeda. Sa said mulle nii kalliks, et iga päev Sinuta tundus justkui aasta. Hetked, mis saime koos veeta möödusid sekunditena ning lahkumised olid alati minu jaoks kurvad ja pisararohked, on seda siiani kuigi olen neid pisaraid Sinu eest alati varjanud. Mõnda aega ma justkui valetasin iseendale, et mul pole su vastu tõsiseid tundeid. Et võtan asja väga rahulikult ning vaatan kuhu see kõik viib. Siis aga ühel õhtul kui olime klubist tulnud, ütlesin ma sulle need kolm sõna. "Ma armastan sind!" Ma arvasin, et ei ütle seda enam kunagi mitte kellegile kuid näed siis kus lops...
Olles Sinuga koos tundsin end alati nii hästi. Nagu ma ikka sõbrannadele ütlesin: "Temaga olles olen justkui printsess!" Ja ma tõesti tundsingi nii, sest ma teadsin, et olen hoitud ja kaitstud. Ma ei hoolinud hetkekski mitte kellestki ega millestki niivõrd palju kui Sinust! Mul on nii selgelt meeles kui tulid veebruaris minu juurde siis, kui pidin olema kaks päeva järjest 12h tööl. Esimesel päeval ei tundunud tööpäeval lõppu tulevat, sest ootus oli nii suur. Kui kell aga nii palju sai, et aeg lahkuda oli, tundus justkui aeg oleks möödunud linnutiivul. Sa tulid mulle järgi, rääkides veel, et meil on koju väga kiire. Ma ei saanud loomulikult midagi aru, mõtlesin vaid, et oled hulluks läinud. Kiirustasime siis koju, jooksuga treppidest üles. Käskisid kohe kööki minna, kus ootasid roosid ja väike kingitus. Külmkapis aga šampa ja kõige romantilisem õhtusöök üldse - McDonaldsi burksid! Mul oli nii naljakas, samas aga hea tunne, sest olid minu nimel pingutanud. Ma pole kunagi hoolinud materiaalsetest väärtustest kuna minu jaoks on olnud 100% tähtsam teadmine, et olen Sinu jaoks tähtis, Teadmine, et sa hoolid ja oled minu jaoks olemas. Isegi neil hetkedel, kui me kell 3 öösel voodis telekat vaatasime, naersime inimeste üle ja sõime rämpsu, tundsin end ikka nagu kõige õnnelikum naine! Sain ma ju olla koos Sinuga ja naerda ja tunda end vabalt, muud polnud õnneks vajagi. Ja kuigi me ka vaidlesime palju, ei muutnud see hetkekski mu tundeid Sinu vastu. Kõik halvasti ütlemised, teinekord haiget tegemised - ikkagi leppisime, andsime andeks. Õhtu lõpuks, kui sain uinuda jälle Sinu kaisus, ei lugenud enam miski muu, sest ma olin Sinu printsess. Hoitud, kaitstud, armastatud.
Mis aga läks valesti? Eelneva jutu põhjal tundub, et kõik on olnud hästi. Poleks nagu millegi üle kurta. Kuskilt maalt läks aga midagi nihu. Vestlused jäid lühemaks, oli ka kordi kus me ei rääkinud päevi. Mis juhtus? Kas minust ei piisanud? Kas ma ei olnud piisavalt hea? Mida ma valesti tegin?
Need küsimused keerlevad mu peas nüüd koguaeg, Tekitad inimeses tunded ja siis järsult kaod, kuna sul on kiire ja palju tööd? Olgu, mõistsin kõike. Ütlesin sulle, et saan Sinust aru ja ootan., Teinekord ootasin lausa päevi, aga ma ei kurtnud. Sest ma ju armastasin sind. Ma pidin sellega leppima, et sul polnud minu jaoks nii palju aega kui varem.
Ühel hetkel aga sain teada, et aeg, mis varem kulutasid minu peale, kuulus nüüd hoopis kellegile teisele. Kellegile, kes ilmselgelt oli tähtsam kui mina. Kellega peeti maha mitmetunnised kõned ja räägiti kõigest. Mina aga ikka ootasin, et Sa kirjutaks... kasvõi ühe rea.
Sa väitsid, et olen Sinu jaoks kõige tähtsam. Ainult Sinu! - nagu sa ütlesid mitmeid kordi. Ja ma noogutasin, naeratasin veel selle mõtte üle ja kallistasin sind, endal tunne nagu oleks jälle 15 sest liblikad olid kõhus.
Miks siis läks kõik nii? Miks Sa ühel hommikul ärgates otsustasid, et ma ei olegi sulle enam nii kallis? Ei olegi enam nii tähtis? Olen väärt vaid seda, et teha mulle haiget? Miks?
Ja oma küsimustele vastuste saamise asemel Sa vaid väldid seda teemat ja mind. Tüüpiline.
Olen ikka veel "Ainult Sinu?" Bullshit!
Üks Sinu Kõikidest
Thursday, May 26, 2016
Untitled
Ma ei oska enam midagi öelda ega kirja panna. Viimaste päevadega veendun aina enam, et see mis meie vahel on, on katki. Ma näen ja tunnen iga päevaga, et ma olen justkui tühi koht Su jaoks.. Ma saan aru, kõigil on kiire aga kuidas mina siis aega leian? Ja kas ma tõesti ootan liiga palju, kui loodan su toetusele hetkedel mil mul on raske ja valus? Kuid ma võingi ootama jääda, sest sul on ju kiire ja ma pean mõistma kõike. Keegi võiks aga lõpuks ju mõista ka mind... :/
Vastik ja nõme tunne on, kui sa ootad tähelepanu kelleltki nii tähtsalt, kuid ilmselt jagab ta seda kellegile, kes on sinust tähtsam...
Vastik ja nõme tunne on, kui sa ootad tähelepanu kelleltki nii tähtsalt, kuid ilmselt jagab ta seda kellegile, kes on sinust tähtsam...
Subscribe to:
Posts (Atom)