Positive vibes!

Oh, ma pole päris pikalt jälle kirjutanud.. Kool ja töö võtavad oma aja ning vaevu jääb aega selleks, et millegi muuga tegeleda. Hoolimata sellest kõigest, mis viimase paari kuu jooksul on toimunud, on mul miskipärast niiiiiiiii hea tuju. Pole väga pikka aega olnud nii õnnelik. Kõik tundub hetkel olevat paigas. On küll raske jagada end mitme asja vahel, kuid ma tean, et see on see mida ma tahan ja suudan. Ma saan hakkama! Lisaks kõigele sellele veendun ma iga päevaga aina enam, et ma olen suutnud end ümbritseda niiiiiiii heade inimestega. Inimestega, kelle peale ma saan kindel olla, kellele ma saan kõigest rääkida kartmata, et nad seda minu vastu kasutavad või mind ei mõista. Mul on ausalt niivõrd imelised sõbrad, et kipun isegi mõtlema millega ma nad ära olen teeninud? Tundub, et järelikult olen midagi oma elus ikka väga hästi teinud. Ma tean, et mul on olemas inimesed kellele võin alati helistada-kirjutada, kes on minuga kui mul on mõni mure ja aitavad mind vajadusel hädast välja. Ma võin neile rääkida kõigest ja hoolimata sellest, kui ma olen tujukas ja pahur, on nad olemas. See kõik jätabki tunde, et sa oled hoitud ja armastatud. See tunne, see on miski mida ei saa asendada. Ja ma ausalt üritan olla pooltki nii hea inimene, kui on nemad. Sest nemad ongi need, tänu kellele ma usun jätkuvalt, et inimesed ongi nii ilusad ja head!
Ühesõnaga, elu on ilus ja mul on kõige-kõige paremad sõbrad! Jätke negatiivsus hetkeks kõrvale ja mõistate, et igas päevas on veidi päikest! :)

Hello from the other side...

Viimased päevad on olnud niivõrd kurbust täis. Kõik halb mis on, tuleb korraga. Tunded on segased kuigi tahaks mõista teisi ja et ka mind mõistetaks. Eile õhtul ütles mu töökaaslane, et ta pole tükk aega näinud nii positiivset inimest nagu mina. Vaatasin talle segaduses näoga otsa, sest enda arust ma küll eriti positiivne pole. Kuid see selleks, hea, kui olen suutnud endast sellise mulje jätta. Olles aus, ma vähemalt üritan oma emotsioone vaos hoida, eriti kui tegu on asjadega mis mulle haiget teevad. Kuigi ma eriti viimasel ajal pole sellega toime tulnud, sest mu pettumuse/kurbuse osaks on langenud nii mõni..Siinkohal minu siirad vabandused. Lihtsalt, hetkel ei tundu elu just kõige roosilisem. Seetõttu tundubki vahel, et väikseim asi võib nii närvi ajada ja kurvaks teha.
Ehk on asi sügismasenduses? Kool ja töö võtavad suurema osa mu ajast ning vabadel hetkel ma tahaks vaid magada (mida ma enamasti ka teen, sest 14 tundi und pole minu jaoks probleem). Lisaks kõik muud probleemid, mis mu maailma aina otsast peale segamini pööravad. Ma lihtsalt ei jaksa. Ei viitsi pingutada. Sest kelle jaoks? Jah, iseenda ja oma tuleviku nimel, kuid vahel tundub, et kõigest sellest jääb väheseks. On tunne, et sinu pingutusi ei hinnata. Justkui poleks kedagi kes oleks toeks. Kuigi, tegelikult ju on. Mul on maailma parimad sõbrad ja sõbrannad, kellele ma tean, et saan alati toetuda. Inimesed, kes on minu jaoks olemas nii heas kui halvas. Ma olen üritanud kõik negatiivse oma elust eemaldada ning ümbritseda end heade inimestega (mis mul ka õnnestunud on), kuid siiski..Vahel lihtsalt on tunne, et saadaks kõik kuu peale ja tõmbaks uttu. Võtaks aega iseendale. Samas jällegi ei taha olla üksi. Tundub kummalisena, eks? Olen aastatega aru saanud, et selline ma olengi. Juba väikesest saati. Kui tulid külalised, olin alguses väga seltskondlik ja tahtsin kõigest osa saada kuid paari tunni möödudes leidis ema mu minu toast, kuhu ma olin peitunud selleks, et lihtsalt olla veidi omaette. Ehk tõesti väikeste laste asi, kuid usun millegipärast, et see on miski mis on minule omane. Mitte et ma nüüd alati külaliste saabudes oma tuppa tõmbuksin, ei. Ma lihtsalt tahan olla omaette. Samas soovin, et siiski tuleks keegi ja hooliks. Selle kohta üks isik ütles, et naised ei tea kunagi mida nad tahavad ja mina olevat ka täpselt selline. Eelneva jutu põhjal selgub, et vist olengi. Ja selle teadmatusega olen ma suutnud nii paljusid eemale tõugata. Mõni siiski mingi hetk hiljem veel proovib, üritab mõista ja anda teada, et on siiski olemas ka hoolimata minu kangekaelsusest kõik eemale lükata. Mõni aga ei proovi, annab alla. Ja just neid, kes annavad alla, igatsen ma enim. Miks? Sest nende puhul jääb selline tunne, et ma olengi nii halb inimene, et ise jonnin ja pärast nutan, et inimesed loobuvad. Kuigi tegelikult ju nii ei ole. Minu viga ongi see, et kui keegi küsib põhjuseid sulgun ma endasse, ei vasta ning siis olen pahur, et mind ei mõisteta. Segane jutt, ma tean.

Loodan lihtsalt, et kui keegi seda loeb, ning tunneb minu jutus ära kas iseenda või kellegi, kellest ta hoolib, siis et ta ei annaks alla. Sest ise allaandmisest hullem on vaid see, kui keegi kellest hoolid loobub hoolimast sinust. Eriti veel kui sa tead, et sellise teo ainsaks põhjuseks oled SINA ise...

                                                      Lugu, mis teeb hingele pai...

Kurbus mu sees...

Sa olid esimene inimene mu elus, kellega tundsin end nii vabalt. 
Sa suutsid mu tuju alati tõsta, ka siis kui põhjust selleks ei olnud vähimatki.
Sa ei mõistnud hukka, sest olid läbi käinud sama ja veelgi hullema tee. 
Sa ei kadunud, kui sind vajasin. Sa olid alati olemas. 
Sa olid olemas ka siis, kui sain hakkama uskumatute sigadustega. 
Sa olid olemas ka siis, kui olid vihane mu peale. 
Sa kuivatasid pisarad, ravisid hingehaavad. 
Sa hoidsid, mõistsid, hoolisid. 
Sa suutsid korda saata asju, milles isegi mina kindel ei olnud. 
Sa ei lasknud kellelgi mulle haiget teha. 
Sa kaitsesid. 
Sa usaldasid. 
Sa võisid näida karm. Võisid näidata, et sul on ükskõik. Käituda üleolevalt. But in the end, you always cared. 
Sa ärritusid teinekord kergesti, kuid andestasid samamoodi lihtsalt. 
Sa olid see, kelleks ei saa olema mitte keegi teine. Mitte kunagi.  
Sa suutsid mind vihastada nii mitmelgi korral, kuid andestasin sulle kiiremini kui oleksin arvanud. 
Sul oli oma salapära, mida keegi kuni lõpuni ei taibanud. 
Sa olid juht, seltskonnalõvi, hunt.
Sa olid...mu kallis sõber. 

Just sinu tugevuste tõttu ei märganud keegi Su nõrkusi, mis lõpuks saatuslikuks said. 
Nõrkused, mis Su hävitasid. Järjekordne elamata inimelu on kadunud. Kuhugi kaugusesse, millest maha jäänud lähedased midagi ei tea. 
Just see teadmatus on see, mis enim haiget teeb. Mis paneb pead murdma ning küsima vaid üht: ''Miks?'' 
Päris tõest vastust oma küsimusele me jäämegi otsima, pole ju kedagi kes seda täpselt teaks. 
Vähemalt mitte nii täpselt kui seda teadsid Sina. 
Ma loodan vaid üht: et seal, kus sa oled nüüd, on sul kergem. Et sul on hea ja muretu. 
Küll me kord taas kohtume, tead ju küll kus. Selles viimses kohvikus. Ma tean, et sa ootad meid. 

Until we meet again, my friend! 
Puhka rahus!