Oh, ma pole päris pikalt jälle kirjutanud.. Kool ja töö võtavad oma aja ning vaevu jääb aega selleks, et millegi muuga tegeleda. Hoolimata sellest kõigest, mis viimase paari kuu jooksul on toimunud, on mul miskipärast niiiiiiiii hea tuju. Pole väga pikka aega olnud nii õnnelik. Kõik tundub hetkel olevat paigas. On küll raske jagada end mitme asja vahel, kuid ma tean, et see on see mida ma tahan ja suudan. Ma saan hakkama! Lisaks kõigele sellele veendun ma iga päevaga aina enam, et ma olen suutnud end ümbritseda niiiiiiii heade inimestega. Inimestega, kelle peale ma saan kindel olla, kellele ma saan kõigest rääkida kartmata, et nad seda minu vastu kasutavad või mind ei mõista. Mul on ausalt niivõrd imelised sõbrad, et kipun isegi mõtlema millega ma nad ära olen teeninud? Tundub, et järelikult olen midagi oma elus ikka väga hästi teinud. Ma tean, et mul on olemas inimesed kellele võin alati helistada-kirjutada, kes on minuga kui mul on mõni mure ja aitavad mind vajadusel hädast välja. Ma võin neile rääkida kõigest ja hoolimata sellest, kui ma olen tujukas ja pahur, on nad olemas. See kõik jätabki tunde, et sa oled hoitud ja armastatud. See tunne, see on miski mida ei saa asendada. Ja ma ausalt üritan olla pooltki nii hea inimene, kui on nemad. Sest nemad ongi need, tänu kellele ma usun jätkuvalt, et inimesed ongi nii ilusad ja head!
Ühesõnaga, elu on ilus ja mul on kõige-kõige paremad sõbrad! Jätke negatiivsus hetkeks kõrvale ja mõistate, et igas päevas on veidi päikest! :)
